Taaniel Tulekera - amigurumi ahv

See on Taaniel Tulekera - tõeliselt päikseline ja särtsu täis tegelane. Ilmelt kõige värviküllasem loomake, kelle ma eales valmistanud olen. Need värvid peaksid ka kõige sombusema ilmaga nii lapse toa kui südame särama lööma!

Värvide kooslus sündis täiesti juhuslikult, sellised toonid sattusid lihtsalt lõngakastis kõrvuti. Minul tarvitses vaid ideest kinni haarata ja värvidele vorm anda.

Pärdik on mõnus tegelane sellepoolest, et tema jäsemed on pikad ja pehmed. Teda saab sättida erinevatesse asenditesse ja käsi-jalgu-saba ka sõlme siduda.

Pikkus umbes 28 sentimeetrit.

Heegeldatud talvemütsid lastele

Oleme talve tulekuks valmis. Sel hooajal sai Paulist kutsu ja Lindast mõmmi. See on uskumatu, kuidas lapsed loomamütse armastavad! Mütsi kandmine on meie kodus puhas rõõm :) Ja tuleb tõdeda, et mõmmid, kutsud ja kiisud löövad laste peas tõeliselt särama. Olen selle ime tunnistajaks juba korduvalt olnud. Loomamüts on ju niisama vaadates ka tore, aga kui laps selle pähe tõmbab, saab sellest midagi erilist.

Talvemütside valmistamiseks olen alati kasutanud ühte ja sama lõnga. See sisaldab villa, alpakavilla ja akrüüli. Pind on parajalt pehme ja karuselt karvane. Toonide valik vaimustav. Aegajalt olen eksperimenteerinud mõne muu lõngaga, kuid alati jõudnud selle juurde jälle tagasi.

Igati on end õigustanud ka trukk-kinnis. Lapsed saavad selle kasutamisega varakult iseseisvalt hakkama ja pole karta, et see vajuks õues olles lahti. Mütsid sobivad kandmiseks juba praeguste ilmadega, kui on veel mõned soojakraadid. Ja nii kuni kevadeni välja. Tuulisemate ilmade ja pakasega on abiks kapuuts.

Traktori aplikatsiooniga talvemüts poisile

Talvemütsidele ma varem aplikatsioone teinud pole. Seepärast oli traktoriga müts uus ja vaheldusrikas projekt. Algul pelgasin puuvilla ja villa kombineerimist ning kaalusin aplikatsioonide heegeldamist villasegusest lõngast. Kuid kui töö nii kaugele jõudis, toimis kõik väga hästi. Määrdunud värvide abiga tekkis ka mõnusalt vanaaegne ja mehine ilme.

Triibulised sokikoerad

Siin on kaks lõngajääkidest tehtud koerakest. Nimetasin nad sokikoerteks, sest mulle meenutavad nad vanaema kootud triibulisi sokke.
Ohtra lõngatarbimise kõrval on täiesti loomulik, et tekivad jäägid - jupike siit, natuke sealt. Minul on selliste jääkide jaoks omaette kast. Vahel on tore seal sobrada ja erinevaid toone omavahel ansamblisse sobitada. Sellisest klapitamisest, ja ühtlasi vajadusest ära realiseerida mõned jäägid, sündiski mõte teha üle pika aja paar väikest kutsat.

Triibulise sokikoera õpetus on nüüd ka juhendina saadaval kõigile neile, kes soovivad oma lõngakastis samuti korda luua. Rohkem infot leiate siit.

Kommi-jänes Lalla

 

Selle kommi-jänese valmistasin juba mõnda aega tagasi, kuid blogis jäi ta miskipärast tutvustamata. Katsetasin temaga ühte uutmoodi kehakuju, mille põhirõhk asub suurel pontsakal kehal ja peal. Temast on hea kinni haarata ja kaissu rabada - just seetõttu võibki Lallat pidada ehtsaks kaisujäneseks. Lisaks on ta heegeldatud pehmest ja siledast puuvillast ning ainsaks kõvemaks detailiks on tibatillukesed silmad. Algses idees oli värvilahendus rahulikum. Erivärviliste täppide mõte kujunes töö käigus. Kui olin esimesed täpid kohale õmmelnud, nägid need välja nagu m&m kommid - sellest ka kommi-jänese tiitel. Miks Lalla? Las see jääda peresaladuseks :)

Karu Juulius - liikuvate jalgadega mõmmik

See on Juulius - minu uus karumõmm. Teda iseloomustavad kühmus selg ja mõnus punn-kõht, mis oleks justkui äsja magusat mett täis laetud :)
Juuliuse muudavad eriliseks liikuvad jalad. Nende valmistamine pakkus suurt põnevust.
Kogu olemuselt meenutab ta mulle klassikalist, vanamoodsa kehakujuga karu. Meie pere reliikviate hulka kuulub näiteks minu ema lapsepõlve karu, kellega võib Juuliusel nii mõndagi sarnast leida.

Karu valmistamiseks kasutasin nii taaskasutatud puuvilla sisaldavat lõnga kui orgaanilist puuvilla. Armsa nööpkinnisega vesti saab tuduajaks seljast võtta.
Seisvana on mõmmik umbes 24 sentimeetrit pikk.