Oleme talve tulekuks valmis. Sel hooajal sai Paulist kutsu ja Lindast mõmmi. See on uskumatu, kuidas lapsed loomamütse armastavad! Mütsi kandmine on meie kodus puhas rõõm :) Ja tuleb tõdeda, et mõmmid, kutsud ja kiisud löövad laste peas tõeliselt särama. Olen selle ime tunnistajaks juba korduvalt olnud. Loomamüts on ju niisama vaadates ka tore, aga kui laps selle pähe tõmbab, saab sellest midagi erilist.
Talvemütside valmistamiseks olen alati kasutanud ühte ja sama lõnga. See sisaldab villa, alpakavilla ja akrüüli. Pind on parajalt pehme ja karuselt karvane. Toonide valik vaimustav. Aegajalt olen eksperimenteerinud mõne muu lõngaga, kuid alati jõudnud selle juurde jälle tagasi.
Igati on end õigustanud ka trukk-kinnis. Lapsed saavad selle kasutamisega varakult iseseisvalt hakkama ja pole karta, et see vajuks õues olles lahti. Mütsid sobivad kandmiseks juba praeguste ilmadega, kui on veel mõned soojakraadid. Ja nii kuni kevadeni välja. Tuulisemate ilmade ja pakasega on abiks kapuuts.
3 kommentaari:
:D
Toredad. Eriti meeldib kutsu.
(Tõtt öelda tulin seda mütsi vaadates mõttele, et lapse nägu vaatab välja mütsi-kutsu avatud suust.) Minu poegadele meeldiksid sellised mütsid kindlasti ka.
Nii vahvad mütsid! Ja tõesti, olen isegi kogenud, et lapse peas hakkavad mütsid justkui elama! Ja kui müts on tehtud lapsele meelepärane, siis ta kannab seda ka rõõmuga!
Talvemütse olen mina teinud voodriga- ma koon voodri sisse. Millegipärast tunduvad nad nii meie viimastes talvedes veidi soojakindlamad. Samas ma ei tea, äkki oleks ilma selletagi piisavalt soe, aga ma olen kanaema:)).
Sokike, ma pole kunagi selle peale tulnud, et mütsi niimoodi vaadata. Aga tõepoolest!
Sissekootud vooder on kindlasti mõnus. Kahjuks varrastega pole ma kunagi suureks sõbraks saanud...
Postita kommentaar